Champagne’i ajalugu ei ole ainult kuningate, munkade ja suurte majade lugu. Üllatavalt suur osa sellest, kuidas šampanjat täna valmistatakse, turundatakse ja mõistetakse, on seotud naistega – eriti leskedega, kelle eriline õiguslik seisund andis neile võimaluse juhtida ärisid ajal, mil paljudel teistel naistel seda võimalust ei olnud.
Sõna veuve tähendab prantsuse keeles leske. Šampanjamaailmas seostub see sõna tõenäoliselt kohe Veuve Clicquot’ nimega. Nagu ka mujal maailmas, olid ka 19. sajandi Prantsusmaal naiste võimalused piiratud – muu hulgas ka iseseisvalt ettevõtlusega tegeleda –, ent leseseisus andis neile õigusi ja tegutsemisvabadust, mis abielus naistel lihtsalt puudus. Nii juhtuski, et mitmed Champagne’i majad sattusid just leskede kätte. Need naised ei olnud lihtsalt oma abikaasade pärandi hoidjad, vaid nad juhtisid ettevõtteid kindlakäeliselt edasi, arendasid tootmist, avasid uusi eksporditurge ning kujundasid oma otsustega kogu piirkonna tulevikku.
Huvitaval kombel jõuab see lugu korraks ka Eesti ajalukku. Kui 1920. aastal sõlmiti Tartu rahuleping, tähistati seda Veuve Clicquot’ šampanjaga. Rahudelegatsiooni sekretäri William Tominga mälestuste järgi oli laual Veuve Clicquot Brut 1914.
Selle šampanja hankimine oli aga omaette seiklus. Jaan Poska oli kindel, et lepingu allakirjutamist tuleb tähistada just šampanjaga, ja andis Tomingale ülesande tuua vähemalt tosin pudelit. 1920. aasta jaanuaris oli see aga peaaegu võimatu. Tomingas sõitis Tartust Tallinna ning käis läbi kõik restoranid, hotellid ja veinikeldrid, kuid igal pool sai ta sama vastuse: šampanjat Eestis lihtsalt ei ole. Olukord oli lõpuks nii lootusetu, et Tomingas leppis isegi lennuväe ülemaga kokku, et too lennutab ta ilma lubades Helsingisse šampanjat tooma.
Tomingas läks viimases lootuses Kuld Lõvi söögisaali, kus ta sattus kokku kahe Londoni ärimehega, kellel oli tollis kinni kaks kasti šampanjat. Hiljem kohtus Tomingas meestega taas Estonia valges saalis, kus õhtu möödus pidutsedes ja tantsides. Ta tegi inglastele ettepaneku müüa tollis seisvad šampanjad talle, kuid esialgu mehed keeldusid. Tomingas selgitas, et ta oli saadetud šampanjat otsima just Tartu rahulepingu allakirjutamise tähistamiseks. See pani inglased asja üle nalja viskama – nende šampanja aitab veel Eesti ja Venemaa vahel rahu sõlmida. Lõpuks olid mehed nõus šampanja ära müüma.
Tomingas palus meestel veidi oodata, kuni ta ministeeriumist raha toob. Ka seal ei läinud kõik sugugi lihtsalt – summa oli liiga suur ja esialgu keelduti talle raha andmast. Kui küsiti, milleks nii palju raha vaja on, vastas Tomingas üsna otsekoheselt, et joomiseks – venelastele tuleb ju šampanjat pakkuda, et nad rahulepingule alla kirjutaksid. Lõpuks sai ta siiski vajaliku allkirja kätte ning jõudis 31. jaanuari hommikul 24 pudeli šampanjaga tagasi Tartusse. Poska luges etiketti ja ütles: „Väga hea mark ja aastakäik. Ma ei teadnud, et olete asjatundja veinide alal.“
Üks Champagne’i kuulsamaid leskede juhitud maju oli kohal hetkel, mil Eesti Vabariigi iseseisvust rahvusvaheliselt kinnitati. Nii ei jäägi see lugu ainult Prantsusmaa ja Champagne’i piirkonna ajalooks, vaid puudutab korraks ka meid.
Et mõista, miks just Veuve Clicquot’ nimi Champagne’i ajaloos nii palju tähendab, tuleb minna tagasi 19. sajandi alguse Reimsi. See oli aeg, mil šampanja ei olnud veel päris see kindel ja maailmakuulus luksusjook, millisena me seda täna tunneme. Piirkond ise alles kujundas oma stiili, tehnilisi võtteid ja kohta Euroopa kõige mõjukamatel turgudel.
Just sellesse aega astus Barbe-Nicole Clicquot-Ponsardin.
Barbe-Nicole Clicquot-Ponsardin jäi leseks kõigest 27-aastaselt. Tema abikaasa François Clicquot oli tegelenud pere äridega, mille hulka kuulus ka vein, kuid pärast tema surma tegi Barbe-Nicole otsuse, mis ei olnud tollal sugugi enesestmõistetav: ta võttis Champagne’i maja juhtimise enda kätte.
See ei olnud romantiline lugu naisest, kes lihtsalt jätkas perekonna traditsiooni. See oli riskantne otsus ajal, mil äri ajamine, eksporditurud ja isegi šampanja valmistamine ise olid täis ebakindlust. Barbe-Nicole pidi tõestama end maailmas, mis ei olnud valmis selleks, et naised on võimelised ettevõtteid juhtima, veel vähem rahvusvahelist veiniäri väga edukalt eest vedama.
Veuve Clicquot’ maja ei jäänud ainult oma sünnimaale. Barbe-Nicole otsis võimalusi viia šampanja kaugemale ning üheks olulisemaks paigaks osutus just Venemaa turg. 19. sajandi alguses oli Venemaa Euroopa üks jõukamaid ja mõjukamaid riike ning ega ka sealsed aristokraadid ei hoidnud end tagasi luksuskaupadelt, sealhulgas šampanjalt, mis oli selleks ajaks juba kujunenud ihaldatud staatuse- ja luksussümboliks. Vene õukond ja aadlikud olid valmis maksma kõrget hinda ning edukus Peterburis tähendas sageli ka prestiiži mujal Euroopas. Seetõttu oli Venemaa Champagne’i majade jaoks äärmiselt tähtis sihtturg. Pärast Napoleon I langemist õnnestus Barbe-Nicole’il konkurentidest ette jõuda ning temast sai esimene šampanjatootja, kes eksportis šampanjat taas Venemaale. See samm kinnitas Veuve Clicquot’ tugevat positsiooni Vene turul ning muutis maja nime tuntuks ka mujal Euroopas.
Kui olulised Venemaa ja kogu Läänemere piirkond Champagne’i majade jaoks olid, näitab ka üks palju hilisem leid. 2010. aastal avastasid sukeldujad Ahvenamaa lähedalt merepõhjast 19. sajandi laevavraki, mille lastiruumis oli üle 160 pudeli šampanjat. Pudelid pärinesid hinnanguliselt 1840. aastatest ning nende hulgas oli ka Veuve Clicquot’ šampanjat. Arvatakse, et laev võis olla teel Peterburi poole, kus šampanjat juba toona suure huviga oodati. Külm ja pime merepõhi oli pudeleid hoidnud peaaegu ideaalsetes tingimustes ning 2011. aastal müüdi Mariehamnis oksjonil üks Veuve Clicquot’ pudel 30 000 euro eest. Tol hetkel oli see maailma kalleim šampanjapudel. Need pudelid on ilmekas tõestus sellest, kui kaugele Barbe-Nicole’i šampanja juba tema eluajal jõudis.
Barbe-Nicole’i mõju ei piirdunud ainult ärilise poolega. Tema nime seostatakse ka remuage’i ehk pudelite järkjärgulise pööramise meetodi väljatöötamisega. 19. sajandi algul valmis šampanja juba pudelis toimuva teise käärimise abil, kuid selle protsessi käigus tekkis pudelisse pärmisete, mis muutis joogi häguseks. Kvaliteetne šampanja pidi olema selge ja särav, kuid setete eemaldamine oli keeruline ning sageli kaasnes sellega märkimisväärne veinikadu.
Legendi järgi lasi Barbe-Nicole oma keldrimeistril puurida köögilaua sisse kaldus augud, kuhu pudelid asetati kael allapoole. Seejärel pöörati neid regulaarselt väikeste liigutustega, et sade liiguks aegamööda pudeli kaela. Kui kogu sete oli koondunud korgi juurde, sai selle eemaldada märksa tõhusamalt kui varasemate meetoditega. Hiljem kujunes sellest spetsiaalsete pupitres’ide ehk pööramisraamide kasutamine, mis levis kogu Champagne’i piirkonnas.
See võib tunduda tehnilise uuendusena, kuid selle mõju oli märksa laiem. Remuage võimaldas valmistada ühtlasema kvaliteediga šampanjat, vähendas kadusid ning aitas kaasa sellele, et šampanja muutus luksusjoogina usaldusväärsemaks ja hinnatumaks. Tänapäeval kasutatakse küll sageli automatiseeritud süsteeme, kuid põhimõte on jäänud samaks.
Kui Barbe-Nicole Clicquot aitas kujundada kogu kaasaegse šampanjatööstuse arengut – alates tootmisvõtetest ja kvaliteedistandarditest kuni rahvusvahelise kaubanduse ja Champagne’i maine kujunemiseni –, siis Madame Louise Pommery mõjutas midagi sama olulist, kuid teistsugust: seda, missugune šampanja lõpuks klaasi jõudis.
Tänapäeval tundub brut-stiil šampanja puhul peaaegu iseenesestmõistetav. Kui mõtleme klassikalisele šampanjale, siis mõtleme kuivale, värskele ja elava happega veinile. Kuid 19. sajandil oli pilt hoopis teistsugune. Suur osa šampanjast oli lausa ülevoolavalt magus – nii magus, et paljudele nüüdsetele veinisõpradele tunduks see pigem magustoiduveini kui šampanjana. Suhkrusisaldus võis mõnel juhul ulatuda isegi mitmesaja grammini liitri kohta. Magusus ei olnud ainult maitse küsimus – see aitas varjata ka veini puudusi, näiteks liigset happesust.
Louise Pommery nägi aga, et Inglise turul oli midagi muutumas. Seal eelistati juba kuivemaid ja sirgjoonelisemaid veine. Pärast abikaasa surma võttis ta üle Pommery maja juhtimise ning tegi otsuse minna teist teed ja hakata valmistama veine, mis olid senisest märksa kuivemad ning mõeldud just nende uute eelistustega tarbijatele.
1874. aastal tõi Pommery välja Pommery Nature’i, mis oligi suunatud just Inglise turule. Päris esimene kuivema šampanja katsetaja Pommery siiski ei olnud. Näiteks saatis Perrier-Jouët juba 1846. aasta saagist magustamata šampanjat Londonisse. Laiemalt lõi kuiv stiil aga läbi just Pommery Nature’iga. Kuid oluliselt kuivema šampanja tootmisega kaasnesid ka probleemid – kuivemas veinis ei saanud suhkruga enam ebatäiusi peita. Veini enda kvaliteet, viinamarjade küpsus ja valmistamise täpsus pidid olema paremad kui kunagi varem. Kuid tema riskantne otsus tasus end ära, sest Pommery 1874 brut sai Londonis väga hinnatuks ning seda peetakse oluliseks pöördepunktiks modernse šampanja kujunemisel.
Louise Pommery mõju ulatus aga kaugemale kui ainult üks edukas vein. Tema otsus valmistada kuivemat šampanjat aitas muuta kogu piirkonna suunda. Tänapäeval peame brut-stiili šampanjat tavaliseks, kuid 19. sajandi lõpus oli see alles uus mõtteviis. Pommery näitas, et šampanja ei pea olema väga magus, et olla hinnatud. Vastupidi – kuivem stiil tõi paremini esile veini enda iseloomu.
Pommery nimi on tihedalt seotud ka Reimsi kuulsate kriidikeldritega. Need rajati vanadesse kriidikarjääridesse ning ulatuvad sügavale maa alla. Seal valitseb aastaringselt ühtlane temperatuur ja niiskus, mis loob ideaalsed tingimused šampanja küpsemiseks. Tänapäeval on need keldrid ühed Champagne’i tuntumad vaatamisväärsused, kuid nende algne eesmärk oli väga praktiline – pakkuda veinile võimalikult häid tingimusi arenemiseks.
Nii nagu Veuve Clicquot muutis šampanja valmistamist ja selle rahvusvahelist levikut, muutis Louise Pommery inimeste arusaama sellest, milline šampanja võiks maitselt olla. Tema julgus minna vastuollu oma aja eelistustega aitas kujundada stiili, mida peame tänapäeval klassikaliseks šampanjaks.
Champagne’i leskede mõju ei lõppenud aga 19. sajandiga. Seda lugu jätkas omal moel 20. sajandil Lily Bollinger, kelle sünninimi oli Elisabeth Law de Lauriston-Boubers. Kui tema abikaasa Jacques Bollinger 1941. aastal suri, jäi Lily 42-aastaselt leseks ning nagu ka eelmainitud naised, võttis ka tema Bollingeri maja juhtimise üle ajal, mil Euroopas käis sõda.
See oli Champagne’i jaoks erakordselt keeruline aeg. Tööjõudu ja vahendeid nappis, viinamarjaaedade eest hoolitsemine oli raskendatud ning kogu piirkond pidi hakkama saama okupatsiooni ja sõja ebakindlusega. Lily Bollinger ei olnud aga lihtsalt nimi maja eesotsas. Ta oli juht, kes tundis oma ettevõtet läbi ja lõhki ning osales aktiivselt nii viinamarjaistanduste kui ka veinikeldrite töös. Teda mäletatakse sageli ka selle järgi, et ta liikus istanduste vahel jalgrattaga, jälgides oma silmaga nii viinapuude seisukorda kui ka igapäevase töö kulgu.
Lily Bollinger pidas oluliseks säilitada maja väljakujunenud stiili ning jätkas näiteks veinide kääritamist tammevaatides, mis oli selleks ajaks juba üsna haruldane praktika. Samal ajal ei kartnud ta otsida uusi võimalusi kvaliteedi ja väljendusviisi arendamiseks.
Üks tema olulisemaid panuseid oli Bollinger R.D. ehk Récemment Dégorgé, mis jõudis turule 1967. aastal. Tegemist oli šampanjaga, mis oli veetnud aastaid pärmisettel ning mille setted eemaldati alles vahetult enne müüki. Selline lähenemine võimaldas ühendada pika laagerdumise käigus tekkinud keerukuse ja sügavuse värskusega, mis tavaliselt aja jooksul väheneb.
Bollinger R.D. kujunes kiiresti maja üheks tunnusveiniks ning on seda tänaseni. See näitab hästi, et Champagne’i areng ei lõppenud 19. sajandi suurte uuendustega. Ka järgmistel aastakümnetel otsiti uusi võimalusi, kuidas ühendada traditsioon ja innovatsioon ning tuua šampanja iseloom veelgi paremini esile.
Lily Bollingeri mõju ulatus aga kaugemale kui veinikelder ja viinamarjaistandused. Pärast Teist maailmasõda reisis ta aktiivselt välismaal, tutvustades nii Bollingeri maja kui ka kogu Champagne’i piirkonda. Eriti oluline oli tema tegevus Ameerika Ühendriikides, kus ta kohtus ajakirjanike, kaupmeeste ja klientidega ning aitas kujundada Bollingerist rahvusvaheliselt hinnatud nime.
Kui Barbe-Nicole Clicquot ja Louise Pommery kujundasid Champagne’i ajalugu oma uuenduste ja ettevõtlikkusega, siis Madame Lily Bollinger aitas hoida ja tugevdada ühe piirkonna hinnatuima šampanjamaja identiteeti. Tema töö tulemusel kujunes Bollingerist rahvusvaheliselt tunnustatud nimi, mille veinid on hinnatud ka tänapäeval ning mille stiil ja kvaliteedifilosoofia on jäänud truuks oma juurtele.
Champagne’i puhul räägitakse sageli luksusest, pidulikkusest ja suurtest nimedest. Aga nende nimede taga on väga sageli inimesed, kes tegid julgeid ja praktilisi otsuseid ajal, mil miski ei olnud lihtne. Nende naiste jaoks ei olnud šampanja ainult pärand, mis tuli säilitada. See oli võimalus midagi muuta. Ja seetõttu ongi Champagne’i leskede lugu nii kõnekas. See näitab, et šampanja ei kujunenud maailmakuulsaks ainult traditsiooni, prestiiži või juhuse tõttu. Selle taga olid ka naised, kes pidid endale ise ruumi tegema ning kes muutsid selle käigus tervet veinimaailma.
Eesti ajalukku jõuab see lugu küll vaid ühe pudeli kaudu, kuid see detail on omamoodi ilus. Tartu rahu tähistamisel laual olnud Veuve Clicquot seob hetkeks Champagne’i piirkonna suure loo ka meie enda ajalooga. Ühelt poolt Prantsusmaa šampanjamaja, mille taga seisab üks erakordne naine. Teiselt poolt Eesti riikluse üks olulisemaid hetki.
Nende naiste pärand ei ole aga jäänud ainult ajalukku. See on meie klaasis iga kord, kui avame pudeli šampanjat. Louise Pommery julge otsuse mõju võib tunda kuivades ja värsketes šampanjades, nagu De Venoge Princes Extra-Brut ja Smej-Vely Extra Brut, kus suhkur ei varja veini enda iseloomu ning kõik sõltub viinamarjade kvaliteedist ja valmistamise täpsusest. Lily Bollingeri lugu näitab aga, kui oluline on šampanja puhul aeg. Seda võib näha ka Besserat de Bellefoni Brut Millésime 2008 ja De Venoge Louis XV puhul, mis on enne meie klaasi jõudmist veetnud aastaid keldris. Ja iga selge ning särava šampanjapudeli taga on omal moel ka Barbe-Nicole’i kuulus köögilaud.
Nii jõuab Champagne’i leskede pärand meie klaasi ka tänapäeval. Ja kui neid pudeleid täna Eestis avatakse, jätkub omal moel sama lugu, mis sai alguse Barbe-Nicole’i köögilaua taga ning jõudis 1920. aasta talvel Veuve Clicquot’ šampanjaga ka Tartu rahulepingu tähistamisele.
