André Lurtoni veinimaja lugu ei alga tegelikult André Lurtonist. Õigupoolest ei alga see isegi Lurtoni nimest.
Perekonna veiniloo juured ulatuvad 17. sajandi keskpaika, mil nende Récapet’de suguvõsast pärit esivanemad töötasid Saint-Émilioni lähistel möldritena. Viinamarjakasvatus polnud nende põhitegevus, kuid oma tarbeks hooldasid nad juba toona väikeseid viinamarjaistandusi.
Kaks sajandit hiljem oli perekond kolinud Dordogne’i jõe ääres asuvasse Branne’i. Viinapuud jäid mõneks ajaks tagaplaanile: Récapet’ vennad avasid väikese kohviku, hakkasid valmistama likööre ja importima Baierist õlut. Nende ettevõte Brasserie du Nord osutus edukaks.
1858. aastal sündis perekonda Jean-François Récapet, keda tunti Léonce’i nime all. Ta õppis ettevõtlust isa ja onu kõrval ning võttis hiljem üle perekonna destilleerimisäri juhtimise. Léonce ajakohastas tootmist, lisas valikusse rummi, siirupid ja teised joogid ning kujundas Brasserie du Nordist 1880. aastatel ettevõtte nimega Distillerie Moderne.
Likööriäri edenes, kuid Léonce’i tõmbas üha enam viinamarjakasvatuse poole. 1894. aastal abiellus ta Emma Thibeaud’ga, kes pärines Mouloni veiniomanike ja viinamarjakasvatajate perekonnast. Kolm aastat hiljem otsustas Léonce rajada oma veinivalduse.
Ajastus polnud just julgustav. Filoksera oli Bordeaux’ viinamarjaistandusi laastanud ning paljud omanikud müüsid oma valdusi, sest ei näinud enam võimalust neid päästa. Seal, kus teised nägid põhjust loobumiseks, nägi Léonce võimalust alustada uuesti.
Château Bonnet – perekonna veiniloo süda
1897. aastal ostis Léonce Grézillacis asuva Château Bonnet’, mille juurde kuulus 47 hektarit maad, viinamarjaistandusi ja heinamaid. Valdus oli kehvas seisus, kuid just Château Bonnet’st sai paik, mille ümber hakkas kujunema kogu järgnev Lurtonite perekonna veinilugu.
Léonce asus viinamarjaistandusi taastama, valis kasvukohtadele sobivamaid sorte ja jälgis tähelepanelikult veinivalmistamise tehnilist arengut. 1902. aastal valmisid Château Bonnet’s uued veinikeldrid, kus saagikoristustöid hõlbustas aurujõul töötav tehnika. Umbes 1915. aastal lasi Léonce château’le ehitada ka torni, mis kõrgub hoone kohal tänaseni.
Léonce’i ja Emma perre sündis kolm last: Marie, André ja Denise. Marie suri imikuna. Poeg André, kellele isa lootis ühel päeval ettevõtte üle anda, õppis Beauvais’ põllumajandusinstituudis, kuid kutsuti kohe pärast õpingute lõppu Esimesse maailmasõtta. 1916. aasta kevadel hukkus ta Verdunis.
Perekonna ainsaks pärijaks jäi Denise. 1923. aastal abiellus ta François Lurtoniga – ning just selle abieluga jõudis perekonna loosse nimi Lurton. François õppis Château Bonnet’s viinamarjakasvatust oma äialt Léonce’ilt.
Perekonna veinivaldused kasvasid. 1925. aastal osteti Médocis asuv Château Brane-Cantenac, mis kuulub Bordeaux’ 1855. aasta klassifikatsioonis Deuxième Grand Cru Classé veinimõisate hulka. Mõni aasta hiljem sai Léonce’ist ka Château Margaux’ osanik.
Edusammudega käisid aga kaasas rasked kaotused. Denise suri 1934. aastal, jättes endast maha neli väikest last: André, Lucieni, Simone’i ja Dominique’i. Léonce juhtis lastelaste vara kuni oma surmani 1943. aastal. Seejärel võttis vastutuse üle François Lurton, kes jätkas valduste juhtimist kuni noorima poja täisealiseks saamiseni.
André Lurton ja uus algus
1953. aastal jagati perekonna valdused õdede-vendade vahel. Vanim poeg André Lurton sai Château Bonnet’, kus ta oli 1924. aastal sündinud ja üles kasvanud.
Selleks ajaks oli André jõudnud näha elu ka väljaspool viinamarjaistandusi. 20-aastaselt liitus ta kindral de Lattre de Tassigny juhitud Prantsuse esimese armeega ning osales Prantsusmaa ja Alsace’i vabastamisel. Sõjategevuses näidatud vapruse eest autasustati teda Croix de Guerre 1939–1945 ehk Prantsuse sõjaristiga.
Château Bonnet’ pärimine ei tähendanud siiski seda, et André sai enda juhtida valmis ja muretu veinimaja. Bordeaux’ viinamarjakasvatus oli keerulises seisus ning 1956. aasta ränk pakane hävitas suure osa piirkonna viinapuudest. Paljud kasvatajad läksid pankrotti või loobusid viinamarjakasvatusest sootuks.
André valis teise tee. Château Bonnet’ taastamiseks rentis ta maad teravilja ja lutserni kasvatamiseks ning tegeles loomasööda kuivatamisega. Teenitud raha suunas ta järjekindlalt tagasi viinamarjaistanduste taastamisse ja laiendamisse.
Nagu tema vanaisa Léonce, ei tahtnud ka André lihtsalt vanu töövõtteid korrata. Ta otsis uusi lahendusi nii viinamarjaaias kui ka veinikeldris ning hakkas üha aktiivsemalt kaasa rääkima kogu Bordeaux’ veinipiirkonna arengus.
1950. aastatel aitas ta koondada Entre-Deux-Mersi veinitootjaid ühise eesmärgi ümber. Koos tunnustatud veinispetsialistidega, nende seas Émile Peynaud’ga, töötati välja rangemad nõuded piirkonna kuivade valgete veinide valmistamiseks. Apellatsiooni nime kasutamiseks tuli esimest korda läbida ka veini kvaliteeti ja maitset hindav kontroll.
Château Bonnet’ valge vein näitas hästi, millist muutust André taotles. Ajal, mil paljud Bordeaux’ valged veinid olid raskepärased ja kergelt magusad, eelistas tema värskemat, kuivemat ja aromaatsemat stiili. Selle keskmes oli Sauvignon Blanc, mida täiendas Sémillon, andes veinile tekstuuri ja keha.
Pilk Gravesi poole
Entre-Deux-Mers jäi André koduks, kuid 1960. aastatel pöördus tema tähelepanu üha enam Gravesi poole.
1965. aastal ostis ta Léognanis asuva Château La Louvière’i. Veini oli seal valmistatud juba sajandeid, kuid mõis ja viinamarjaistandused vajasid põhjalikku taastamist. Järgnes aastakümneid kestnud töö: viinapuud istutati uuesti, kelder ajakohastati ning taastati nii 18. sajandist pärinev château kui ka seda ümbritsev park.
1967. aastal sai André enda hoolde Château Couhinsi viinamarjaistandused, mille toonased omanikud kavatsesid välja juurida. Mõisa valge vein oli saanud Gravesi Cru Classé staatuse, ent istanduse tulevik oli sellest hoolimata ohus. André rentis maa, ostis 1970. aastate alguses suure osa viinamarjaistandusest ning omandas 1992. aastal ka château, veinikeldri ja kõrvalhooned. Sellest kujunes Château Couhins-Lurton.
1968. aastal lisandus Château de Cruzeau. Ka seal tuli alustada peaaegu nullist: maad puhastati, metsa võeti maha, hooneid taastati ning kruusastele nõlvadele istutati uuesti viinapuud.
Veel samal aastal ostis André Château de Rochemorini. Mõis oli kunagi kuulunud filosoof Montesquieule, kes tundis ka ise suurt huvi viinamarjakasvatuse vastu ning tutvustas Rochemorini veine oma reisidel üle Euroopa.
20. sajandil olid mõisa omanikud eelistanud viinapuudele metsandust ning suur osa ajaloolisest viinamarjamaast oli puude alla kadunud. André lasi metsa eemaldada ja tõi viinapuud tagasi nõlvadele, kus neid oli kasvatatud juba Montesquieu ajal.
23 aastat tööd Pessac-Léognani nimel
Mida rohkem André Gravesis tegutses, seda selgemaks sai talle, et piirkonna paremad kasvukohad vajavad oma nime ja selgemat identiteeti.
Toonane Gravesi apellatsioon hõlmas väga erinevaid alasid. Bordeaux’ linnast lõuna pool paiknevad kruusased kasvukohad eristusid aga nii pinnase, ajaloo kui ka seal valmivate veinide iseloomu poolest.
André asus piirkonna veinikasvatajaid ühendama ning sai 1974. aastal Hautes Graves de Bordeaux’ veinikasvatajate ühenduse presidendiks. Järgnesid pikad aastad läbirääkimisi, piiride määramist ja piirkonna eripära tõestamist.
Töö kestis kokku 23 aastat.
1987. aasta septembris tunnustati Pessac-Léognani lõpuks iseseisva apellatsioonina. André Lurton oli selle üks olulisemaid eestvedajaid ning juhtis uut apellatsiooni kuni 2005. aastani.
Tema mõju Bordeaux’ veinimaailmale ei saa seega mõõta ainult talle kuulunud viinamarjaistanduste hektarites või toodetud pudelite arvus. André osales aktiivselt ka nende reeglite ja piirkondlike piiride kujundamises, mille järgi Bordeaux’ veine valmistatakse ja liigitatakse tänapäevani.
Samal ajal jätkas perekond oma valduste arendamist. 1985. aastal osteti Château de Quantin, mille viinamarjaistandused olid jäänud hobusekasvatuse varju. 1990. aastal omandas André õde Béatrice Château Grossombre’i ning 2000. aastal ostis perekond poole Lussac-Saint-Émilionis asuvast Château de Barbe Blanche’ist.
Järgmine põlvkond
André Lurton suri 16. mail 2019 94-aastasena Château Bonnet’s – samas mõisas, kus ta oli sündinud ja mille taastamisele oli pühendanud suure osa oma elust.
Pereettevõtte etteotsa asus tema poeg Jacques Lurton. Jacques oli lõpetanud 1983. aastal Bordeaux’ veiniülikooli ning suundunud seejärel Austraaliasse, kus Bordeaux’ traditsioonide piirid olid vabamad ja uute tehnoloogiatega katsetati julgemalt.
1985. aastal naasis ta Bordeaux’sse, et vastutada perekonna veinide tehnilise poole eest. Kolm aastat hiljem rajas ta koos venna François’ga ettevõtte, mille kaudu töötas veinikonsultandina ja osales veinivalduste arendamises Prantsusmaal, Hispaanias, Portugalis ja Lõuna-Ameerikas. 2000. aastal omandas ta Austraalias Kangaroo Islandil ka oma veinimõisa The Islander Estate.
Jacques’i kõrval töötab André lapselaps Mathilde de Caix-Lurton, kes liitus pereettevõttega 2021. aastal ning sai 2022. aasta jaanuaris selle tegevjuhiks.
Perekonna kuue põhimõisa hulka kuuluvad Château Bonnet, Château La Louvière, Château Couhins-Lurton, Château de Rochemorin, Château de Cruzeau ja Château de Barbe Blanche. Need paiknevad neljas Bordeaux’ apellatsioonis ning veinide valik ulatub Entre-Deux-Mersi värsketest valgetest veinidest Pessac-Léognani pika arengupotentsiaaliga punaste ja valgete veinideni.
André Lurtoni veinid Winemani valikus
Winemani valikus algab Lurtonite perekonna veinide lugu Château Bonnet Rouge 2021-ga. Cabernet Sauvignonist ja Merlot’st valmistatud vein on mõeldud eelkõige noorelt nautimiseks. See ei püüa olla suur ja raske Bordeaux, vaid pakub marjasust, pehmust ja head sobivust toidulauale.
Pessac-Léognani esindavad valikus Château de Rochemorini punane ja valge vein.
Rochemorin Blanc 2023 on valmistatud täielikult Sauvignon Blancist. Vein kääritatakse ja küpseb pärmisettel tammevaatides, mis ühendab Sauvignon Blanci värske puuviljasuse pehmema tekstuuri ja kergelt soolaka mineraalsusega.
Château de Rochemorin Rouge 2020 koosneb Cabernet Sauvignonist, Merlot’st ja Petit Verdot’st. 2023. aasta Decanter World Wine Awardsil pälvis vein 97 punkti ning jõudis konkursi Best in Show valikusse. See tunnustus on eriti tähenduslik mõisa puhul, mille ajaloolised viinamarjaistandused olid enne André Lurtoni saabumist suuresti metsa alla kadunud.
Winemani valikus on ka Château La Louvière’i 2016. ja 2017. aastakäik. Kõrvuti maitstes näitavad need hästi, kui erineva iseloomuga võivad olla ühe ja sama mõisa kaks järjestikust aastakäiku. 2016. aasta veinis on suurem Merlot’ osakaal, 2017. aasta kooslus toetub rohkem Cabernet Sauvignonile, andes veinile tugevama struktuuri ja jõulisema tanniiniraami.
Château Couhins-Lurton Rouge 2015 pärineb mõisast, mille valge vein kuulub Gravesi Cru Classé veinide hulka. Punase veini keskmes on aga Merlot, mida täiendab Cabernet Sauvignon. Bordeaux’ vasakkalda kohta on see mõnevõrra ebatavalisem kooslus ning hea näide sellest, kui eriilmelisi veine Pessac-Léognanis valmistatakse.
Perekond, kes oskas uuesti alustada
Récapet’de perekonna veinilugu sai alguse mõnest Saint-Émilioni lähistel kasvanud viinapuust. Vahepeal jõuti pidada kohvikut, valmistada likööre ja rajada edukas destilleerimisettevõte. Ometi sai 1897. aastal ostetud Château Bonnet’st paik, kuhu perekonna lugu ikka ja jälle tagasi jõudis.
Léonce Récapet taastas Château Bonnet’. André Lurton kasvatas selle ümber suure pereettevõtte ning aitas Pessac-Léognanil saada oma nime ja identiteedi. Tänapäeval jätkavad seda tööd tema poeg Jacques ja lapselaps Mathilde.
Põlvkonnad on vahetunud ja veinid ajaga muutunud, kuid üks joon läbib kogu perekonna lugu: seal, kus mõni vana mõis või unarusse jäänud viinamarjaistandus tundus teistele liiga keeruline ettevõtmine, nägid Lurtonid võimalust alustada uuesti.
Tutvu André Lurtoni perekonna veinidega Winemani e-poes.
