Winemani valikus on kõige arvukamalt esindatud Lõuna-Aafrika veinimaju (10), sest Lõuna-Aafrika on praegu kõige parema hinna-kvaliteedi suhtega veinimaa. Seal valmistatakse maailmakuulsate bordoo ja burgundia veinide ning šampanjade kohalikke versioone, millest parimad on kvaliteedilt võrdsed ning sageli äravahetamiseni sarnased originaalidega – kuid hinnalt kordades soodsamad. Oleme Lõuna-Aafrikas käinud ligi 20 korda, tutvunud paljude veinimajadega ja Vaho Klaamani kõrval ühed parimad Lõuna-Aafrika veinide tundjad Eestis.
Lõuna-Aafrika on pika veinitootmise ajalooga üks lõunapoolkera prominentsemaid veinimaid, mille veinid on viimase kolmekümne aasta jooksul teinud tohutu kvaliteedihüppe, kuid kahjuks Eestis veel vähe teatud ja tuntud. Lõuna-Aafrikas kombineeruvad ideaalne kliima, uhiuued või renoveeritud veinikeldrid, anglosaksi töökultuur, vana ja uue maailma veinivalmistamise know-how, odav tööjõud ning võrreldes Euroopa ja Ameerikaga madal kohaliku turu ostujõud. See kokku annab tulemuseks maailmaklassi veinid parima hinnaga.
Veini valmistamine sai Lõuna-Aafrikas alguse 1650. aastatel, kui Jan Van Riebeeck, kes oli Dutch East India Company eesotsas, lasi istutada Prantsusmaalt toodud viinamarjaistikud. Selleks et ümber Hea Lootuse neeme purjetavate kaubalevade meeskonnad saaksid Kaplinnas väikese peatuse ajal janu kustutada kohaliku veiniga. Esimene vein valmis 1659. aastal Constantias Kaplinna vahetus läheduses. Veidi hiljem, XVII sajandi lõpus tõid Prantsusmaalt siia ümber asunud tagakiusatud hugenotid kaasa ka tolle aja parima veinivalmistamise know-how.
Sellest ajast peale on Lõuna-Aafrika veinitööstus elanud üle nii häid kui ka halvemaid aegu. XVIII sajandil said Lõuna-Aafrika veinid tuntuks ka Inglismaal, kuna konflikti tõttu Prantsusmaaga lõpetati bordoo veinide ost ja tekkinud tühimik täideti Lõuna-Aafrika veinidega. Sel ajal sai maailmakuulsaks Vin de Constance – dessertvein, millest hiljem sai Napoleon Bonaparte`i lemmikvein ning mis ka tänapäeval kuulub maailma parimate dessertveinide hulka.
Tõeliselt halb periood Lõuna-Aafrika veinitööstusele saabus XX sajandi alguses, kui ületootmiskriisiga võitlemiseks moodustati praktiliselt kõiki veinitootjaid ühendav kooperatiiv KWV. Viimane määras tootmismahud ning ostis kokku kõik veini ja viinamarjad ning sellega suutis ära hoida ületootmiskriisi rängemad tagajärjed. Kuid plaanimajanduse stiilis poliitika, kus toodeti kvootide järgi ning maksti tootjale kvaliteedist sõltumata kindel summa, viis selleni, et veinitootjad püüdlesid odavate tootmiskuludega maksimaalse koguse veini valmistamisele. Kuna kvaliteet ei olnud tähtis, siis pikkade aastakümnete jooksul, mil taoline „veinikommunism“ kehtis, saavutasid Lõuna-Aafrika veinid teenitult maailma halvimate ja odavamate veinide maine. Selle tagajärgi tunnevad veinimajad oma veinide eksportimisel veel tänaseni (kõik ootavad odavat hinda). „Veinikommunism“ lõppes 1990. aastate alguses, kui Nelson Mandela juhitud uus valitsus lõpetas KVW monopoolse rolli.
Lõuna-Aafrika veinitööstuse renessanss algas 1990. aastate alguses, kui apardheidirežiimi lõppemisega tühistati Lõuna-Aafrika kaupadele, sh ka veinile, 1980. aastast kehtiv ülemaailmne embargo. Veinimõisad, mis hoolimata „veinikommunismist“ olid siiani erakätes, nägid eksporditurgudes pikisilmi oodatud võimalust hakata oma veine kallimalt müüma – aga selleks oli vaja kvaliteeti.
Rikkamate omanikega veinimajad kutsusid appi maailma tuntumaid veinikonsultante, selleks et jõuda oma veinidega maailma tipptasemele, analoogselt nagu Napa Valley veinid kümme aastat varem. Nii on Lõuna-Aafrika veinitööstuse arengusse oma hindamatu panuse andnud Michel Rolland (maailma tunnustatuim ja kallim bordoo veinide konsultant), Pierre Lurton (Bordeaux Grand Cru mõisade Château Cheval Blanc ja Château d‘Yquem pikaaegne juht), Hubert de Boüard (1 er Cru A-classe Château Angélus juht ja omanik), Benjamin Rotchild (Château Lafitte Rotchild omanik) ja paljud teised maailma tunnustatuimad veiniasjatundjad.
Uued avanenud võimalused veinitööstuses, ideaalne kliima ja terroir ningrikkamate veinimajade eeskuju meelitasid uuesti ärganud tööstusharusse suurel hulgal nii kohalikke kui ka välismaiseid edukaid etevõtteid ja ka eraisikutest investoreid. Valdaval enamikul neist on fookus just kvaliteetveini valmistamisel, milleks ei ole kokku hoitud investeeringuid ning on kaasatud maailma parim know-how. Nii on enamikul Lõuna-Afarika veinimajadest väga moodne sisseseade ning uuendatud viinamarjaaiad. Tuntumad veinimõisad/ investorid on: Vergelegen/ de Beers (maailma suurim teemantitootja), Delaire Graff / Graff ( maailma juhtivam juveelifirma), Rupert-Rotchild / Rupert – Lõuna-Aafrika rikkaim perekond ja Rotchildide pangandusdünastia), Graham Beck / Graham Beck (Lõuna-Aafrika kaevandusmiljonär), Mount Rochelle /Richard Branson – Virgin, Ernie Els Wines – Ernie Els ( üks maailma kuulsamaid golfimängijaid) jne.
Lõuna-Aafrika veinitootmine paikneb mandri lõunaosas Kaplinna ümbruses ning on jaotatud neljaks regiooniks, mis omakorda jagunevad 12 piirkonnaks. Neist tuntumad on Stellenbosch kui kõige suurem kvaliteetveinile orienteerunud ja Constantia kui kõige vanem, aga ka kõige väiksem väga prestiižne piirkond. Enamikes Lõuna-Aafrika veinipiirkondades on vahemereline kliima, sarnane Californias asuvale Napa Valleyle, kus erinevalt Bordoost, jätkub päikest igal aastal ning kus soojad suvepäevad vahelduvad külmast merehoovusest tingitud jahedate öödega. See võimaldab viinamarjadel igal aastal küpseda, kuid mitte liiga kiiresti, säilitades maksimaalsed aroomid ja maitsed.
Nagu varem mainitud on Lõuna-Aafrika tänapäeva kvaliteetveini tootmine tugevate prantsuse mõjudega. Nii on populaarsemateks marjasortideks „Lõuna-Aafrika oma“ viinamarja Pinotage kõrval just klassikalised prantsuse viinamarjad: Cabernet Sauvignon, Merlot, Shiraz, Chenin Blanc, Chardonnay ja Sauvignon Blanc. Parimad tootjad valmistavad nendest marjadest maailmaklassi veine, mis ei jää alla oma prantsuse analoogidele. Seda on tõestanud ka korduvad pimetestimised, mille puhul ei ole oma ala eksperdid suutnud vahet teha Lõuna- Aafrika „koopia“ ja originaali vahel. Kuid erinevalt prantsuse originaalidest on Lõuna-Aafrika veinid reeglina pehmema tanniini tõttu joodavad nooremana kui „prantslased“ ning seetõttu vanemaid aastakäike on raske leida.
Tänapäeval on Lõuna-Aafrikas ligi 600 toimivat veinikeldrit, veiniviinamarja kasvatatakse ligikaudu 90 000 hektaril ning toodetakse 900-1000 miljonit liitrit veini aastas. Sellega ollakse maailma üheksas veinimaa. Eksporditakse 300-400 miljonit liitrit – suuremad turud on Inglismaa, Holland, Skandinaavia. Viinamarjaaedade pindala on veidi väiksem kui Bordoo veiniregioonis Prantsusmaal, aga tootmismaht mõnevõrra suurem. Seda seetõttu, et üle poole veinist toodetakse odava masstoodanguna supersaagikusega ülekastetud vesistest viinamarjadest kõike odavat neelava supemarketisegmendi jaoks üle kogu maailma. Suurimad masstoodangut valmistavad firmad on Distell ja siiani eksisteeriv endine kooperatiiv KWV, mis on nüüdseks transformeerunud eraomanduses olevaks aktsiaseltsiks.
Orgaanilisi ja biodünaamilisi tootjaid on suhteliselt vähe, kuid enamik veinitootjaid ja 95% viinamarjakasvatajatest on liitunud BWI programmiga (BWI – Biodiversity & Wine Initiative), mis nõuab järgijatelt kindlate reeglitega majandamist – jätkusuutlikult, keskkonnasäästlikult, minimaalselt taimekaitsevahendeid ja väetiseid kasutades.